Kohe alguseks peab keerutamata tõdema, et Kuressaare Linnateater on hakkama saanud ühe toreda etendusega. “Värvilises kummutis” on lusti ja värvi. Hästi kirjutatud, hästi lavastatud ja hästi mängitud. Keset lava seisab värviline kummut, mis otsast otsani täis värvikaid lugusid.
Võib-olla tunneb nii mõnigi saalis istuja ära oma lood, mängib mõttes kaasagi. On lugusid, mida mäletavad vanaisad-vanaemad, on isade-emade lugusid ja on lastelugusid. Ometi on need kõik arusaadavad, sest midagi on neis üle aegade ja põlvkondade kestvat. Kui vaevud mõtlema.

Laval askeldavad värvikad tegelased Rõõmla (Liisa Saaremäel), kes on oma nimele vastavalt valdavalt rõõmsas meeleolus, Krääbu (Rauno Kaibiainen) ja Kitsenbuus (Hannes Prikk), kes armastab lugusid süüa ja on sama arusaamatu tegelane nagu ta nimigi. Näitlejaist tahakski kõige enam kiita Hannest. Autor on juba tema rolli nii paljulubavaks ja võimalusterohkeks kirjutanud ning Prikk lustib seda natuke pahelist ja kohati mefistolikku tegelaskuju täiega.

Kogu etenduse keskne tegelane on ka Kummut (selle ehitas Ahto Matt), mil lavaloos sootuks rohkem funktsioone ja tähendusi kui olla vaid asjade/lugude hoidmise ja peitmise koht. Ilmekas näide sellest, et ka väga nappide vahenditega saab laval suuri asju korda saata, juhul kui kujundus ja näitleja elavad ühte elu ja ajavad ühte asja, kui üks ei ole teise täiendus või pelgalt foon.

Anna Andreste-Sui kostüümiideed on värvikateks rõivasteks õmmelnud Laivi Koppel. Eriliselt tahaks ära märkida Laine Lehto kirjutatud lauluviise, mis on meloodilised, lihtsad ja armsad. Värviline kummut on meile avastanud uue ande, mida loodetavasti enam vaka all hoida ei lasta.

Lavastaja Aarne Mägi on hakkama saanud toreda tööga. Kui palju selles lavastuslike leidude ja nippide kaskaadis on tema, kui palju näitlejate ideid, polegi oluline. Mägi on suutnud panna näitlejad elama seda värvilist kummutilugude elu usutavalt ja kaasakiskuvalt. “See on minu esimene lavastajatöö.

Me oleme näitlejatega üritanud vältida standardseid olukordi ja ise välja mõelda asju, mida näitlejad pole isegi varem teinud. Me pole siin palju aega raisanud. Teksti analüüs jäi ära, seda tegime proovide ja töö käigus. Ma arvan, et see lugu on vaatamiseks mitte ainult lastele. Me oleme tihtilugu oma elus oma lugude puntras, ei oska teha õigeid valikuid.

Elus ongi keeruline üles leida see ainus ja õige lahendus. Aga selle poole peab püüdlema. Elus ei pea tegema liigseid asju. See lugude jutustamine selles näidendis on üks vahend rääkida headusest ja kurjusest. Me jutustame tegelikult ühte armastuse lugu,” arvab Mägi. Tema lavastajastiili võiks võrrelda kauaaegse kolleegi ja sõbra Aare Toikka omaga. “Ma võtan seda komplimendina, sest Toikka on ikka väga hea lavastaja.”

Näidend maailma küll ära ei paranda, aga näitab kummutitäit lugusid. Ilusaid ja koledaid, naljakaid ja kurvemaid. Meile kõigile või hoopis meist kõigist? Ehk ongi maailma muutmisest olulisem elus need päris head ja päris halvad lood ära tunda ja osata neil vahet teha. Küll siis maailm ka paraneb. Lavastust oodatakse vaatama alates 5. eluaastast, ülempiiri pole.

Tõnis Kipper
Saarte Hääl,16.veebruar 2011
 

Foto: Egon Ligi Saare Hääl