25. septembril kell 18 toimuvad Võru Linnagaleriis kolme Edela - Eesti Koolkonna naiskunstnike näituste avamised. Pidu jätkub Kandle kohvikus ja muusikat mängib DJ.

Piret Looveer on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2002. aastal arhitektina, kuid on alati ka maalimisega tegelenud. Tema peamiseks motiiviks on linnavaated ning peamiseks tunnuseks erksad värvid ja ekspressiivne konstruktivism.

Looveer räägib ise oma näitusest järgnevat: „Elamuid ja elukeskkondi on Eestis erinevaid. Sellest, missuguses kohas juhtud elama, sõltub paljuski, missugust elu sa elad. Ühelt poolt juhuslikult, teisalt isiklikust kogemusest lähtuvalt on need hooned ja keskkonnad lõuendile jõudnud. Need erinevad paigad pakkusid mulle huvi- ja mõtteainet. Maalides konkreetset pilti mõtisklesin erinevate asjade üle: mis põhjustel on see koht niisuguseks kujunenud, kuidas ma sinna sattusin, mis mind selle koha juures paelus, kuidas oleks seal ise elada. Mitmedki maalid on valminud kohapeal, ülejäänute, vaid ühe erandiga, aluseks oli endatehtud foto. Vaadates fotot ja maalides konkreetset pilti jalutasin oma mõtetes seal veelkord. Kohapeal maalimisel on omad võlud - kontakt ümbritsevaga on ehe ja vahetu. Iga maaliga käib kaasas ka väike lugu, mis on suures osas seotud isikliku kogemusega.
Olen ise elanud mitmetes erinevates kohtades ja eri tüüpi majades. Ma olen üles kasvanud turvalises keskkonnas 70-ndatel ehitatud eramajas, kus oma aed. Kodust ära teise linna õppima siirdudes sain kogeda nii eri sorti suuri ühikaid, kesklinnakorterit kui ka keldrituba, kust nägi vaid koeri ja möödujate jalgu. Ühes eramajas, mida üürisime, tassisime pangega solgivett välja hoovis asuvasse kraavi, sest kanalisatsiooni seal polnud; samuti oli külm, kuid selle-eest jälle palju ruumi.
Välismaal elades kumasid suurlinna – autotuled otse magamistuppa; üheksakorruseline elumaja paiknes tänava ääres, kus autodevool ei lakanud ka öösel. Aasta jooksul müraga ei harjunudki.
Pärnus sain ma esmakordselt tunda aguliromantikat ja armusin tollesse vanade väikeste puumajade miljöösse jäägitult. Ka 16 korteriga kahekorruseline hruštšovka, kus praegu elan, tundub mulle liiga suur – ma ei tunnegi veel kõiki oma naabreid!
Kodusid on olnud kindlasti üle kümne.
Iga elatud koht on mulle midagi andnud – vähemalt võime olla uudishimulik ja avatud ning leida huvipakkuvat kõikjal.“

Näitus jääb avatuks 15. oktoobrini